Aeg läks edasi ja pidin oma vanast ateljeest lahkuma. Vahepeal polnud mul jälle oma ruumi, nii et hakkasin taas kodus maalima. Kui saabus COVID-19 aeg ja väljas käimine muutus piiratuks, otsustasime perega maale kolida. Maal elada on imeline – ilusa ilmaga saab maalida õues terrassil või aia ääres ja nautida ümbritsevat. Pole vaja lisaasju kokku korjata, et linna minna ja maalimiseks kohta otsida, kuigi vahel oli seegi tore.
Möödus veel veidi aega ja mul õnnestus leida uus ateljeeruum. Kuigi see oli eelmisest tunduvalt väiksem ja vajas pisut tööd, sobis see mulle hästi. Sain sinna luua hubase ja meeldiva õhkkonna.
Kui hakkasime ruumi värvima, tundus kõik üsna lihtne. Värvisime abikaasaga toa kenasti valgeks ja läksime koju, et järgmisel päeval jätkata. Ent järgmisel päeval ust avades ootas meid ehmatav vaatepilt: osa värvi oli toa välisseinalt alla jooksnud. Pidime kõik algusest peale uuesti tegema.
Õnneks saime mure lahendatud, kolisime kõik oma asjad ruumi ja seadsime selle sisse. Lõpptulemus tuli väga armas!
Hakkasin taas ka kunstitunde andma, seekord peamiselt lastele. Mul tekkis mitu püsikülastajat, kes armastasid väga maalida ja käisid igal nädalal. Uues ateljees valitses kodune õhkkond.















